Pariis, Pariis, Pariis. Oh kuidas ma seda linna armastan. Ja see laul annab täpselt selle tunde edasi. Vahet ei ole, et sajand on muutunud, usun, et Pariis väga palju ei ole.
Kui sai Centre Pompidous käidud. Vaade oli hea ja kunsti sai ka.
Viis päeva sai ratastega Pariisis ringi tuuritatud, nii sai palju paremini linna sisse sulanduda.
Selle pildi juures ei oskagi öelda, kas see on minu või Monika, sest
mõlemad klõpsisime samas kohas palju peaaegu identseid pilte.
Seda on kuidagi raske kirjeldada. Arvan, et aasta võis olla 2008
võib-olla juba 2009. Käisin siis kaheksandas klassis igatahes. Olimegi
klassiga Pirital, kes uisutamas, kes suusatamas, lund oli metsikult ja
miinuskraadegi jagus. Pärast nn. spordipäeva lahkusime paari klassiõega
ning ei teagi miks me midagi koos ette ei võtnud. Mina läksin igatahes
Russalka juures bussipealt maha, juba olin enda bussipeatuseski ning
siis otsustasin, et ei, läheks mereäärde. Nii ma siis tegingi, lund
sadas, seal olid mõned luiged ning otsustasin neile läheneda. Lumi oli
üle põlvede. Usun, et see vaatepilt mis avanes kui ma seal kakerdasin
võis päris kurb olla. Aga ise olin ma rõõmus, tegin palju pilte aga see
ei olnud peamine. See muusika ja muidugi Marcus Foster ja Bobby Long ka.
Kuidagi väga hästi sobis see kõik kokku. Natuke nagu kurb, kuid samas
ka ei... Jälle hea näide sellest, et ma ei oska end hästi väljendada.
Ei tea kas ja kus need pildid mul üldsegi alles on. Needki leidsin orkutist. Ühe pildi klõpsasin Dianaga ka aga see on kusagil kaugustes lauasahtlis
Ma ei saa ausalt lubada, et ma tol ajal üldsegi seda laulu kuulasin aga
kuidagi väga Türgi tunne tekib sellega. Tõenäoliselt siis ikka kuulasin
ka.Selle lauluga seostub mul veel ka sama aasta teatriskäigud
Draamateatrisse 'Sinul on meretäis hirmule' , sest minu meelest see lugu
ja etendus on väga sarnase teemaga. Sealt sai ka alguse minu armastus
teatri vastu. Ma siiani igatsen seda etendust. Tol ajal sai palju MGMT'd
kuulatud. Erit ekstaasi sattusin ma kui MTV2 premeeris mind mõnel reede
ööl selle lauluga.
Diana F+
Need pildid võetud the Sounduniversumsi facebooki lehelt. Oi kuidas ma seda etendust igatsen!
Alati on heade asjade meenutamisel kaks külge: tekib mõnus soe tunne, see sama mis valitses siis ja teine tunne, mis meenutab, et praegu ei ole seda enam. Praegu meenutaks siis 2012. aasta suve keskpaika Karepal teatrikooli filmilaagris. Selle loo taustal sai iga õhtu magama jäädud ja oi kuidas ma tahan tagasi seda nädalat. Laulul on ka video, kuid arvan, et see ei aita kaasa selle sama tunde loomisele.
Canon AT-1
Uudiste järgi oli küll selline mulje, et Karepa oli ainuke koht Eestis kuhu see torm ei jõudnudki aga vähemalt oli see üks suurepärane õhtu filmimiseks.
Päike just loojus...
ja juba ta tõusiski..
Saturday, November 24, 2012
Inimesed, kes mind teavad, teavad ka seda, kui palju ma Kings of Leonit kuulan ja kuidas ma oskan pea kõike nendega ja nende muusikaga seostada. Talihina on väikelinn Oklahomas, kus KOLi poiste juured paiknevad ning kus nad osa oma lapsepõlvest veetsid. Laul räägib küll soovist lahkuda, sest väikelinnade elu on alati samasugune, kuid minus ja arvatavasti teisteski, kes pole seda elu kogenud tekitab see just tahtmise sinna minna. Minule seostuvad ikka selle lauluga viljapõllud ja suvised soojad päikeseloojangud. Maal käies on see üks laul, mida ma alati kuulan.
Sellel on ka videoga live-versioon, kuid see on feelingu poolest täiesti erinev.
Ma ei oska üldse hästi oma mõtteid kirja panna ja seetõttu üritangi seda rohkem piltides väljendada, mida need laulud minu jaoks tähendavad ja mis tundeid need minus tekitavad. Eks üritan fotod ikka enda kaameratest leida, kuid kui mul endal pole selle kõige, mida ma öelda tahan, jaoks sobivaid, siis peab pöörduma kõikvõimsa interneti poole. Suur osa piltidest on tehtud telefoniga, sest kaamerat ei kanna ma igal hetkel kaasas, küll aga telefoni. Enamik meeldejäävaid hetki tulevad aga ootamatult ning seega ka enamasti ilma kaamerata.
Mõtlesin, et see on parim lugu alustamaks uut blogi, sest avastasin loo
üpris hiljuti nagu hiljuti meenus ka fakt, et pean blogi hakkama pidama.
Ma ei saa üle ega ümber sellest kui imeline see lugu on. Kohati see seostub praeguse talvise ajaga, kuid seda vaid seetõttu, et ma avastasin selle loo praegu. Samas ei saa ju vaadata mööda, et see on ka kohutavalt suvine kui koos videoga nautida.
Seal tunneb end alati nagu täitsa kodus Vahet ei ole kui külm ilm on, sinna jõuab alati
Ning vastandiks suvine roadtripi hõnguga pilt, leitud muidugi tumblrist.
