Karepa 2012

Alati on heade asjade meenutamisel kaks külge: tekib mõnus soe tunne, see sama mis valitses siis ja teine tunne, mis meenutab, et praegu ei ole seda enam. Praegu meenutaks siis 2012. aasta suve keskpaika Karepal teatrikooli filmilaagris. Selle loo taustal sai iga õhtu magama jäädud ja oi kuidas ma tahan tagasi seda nädalat. Laulul on ka video, kuid arvan, et see ei aita kaasa selle sama tunde loomisele.

 

 Canon AT-1

 Uudiste järgi oli küll selline mulje, et Karepa oli ainuke koht Eestis kuhu see torm ei jõudnudki aga vähemalt oli see üks suurepärane õhtu filmimiseks.

Päike just loojus...

ja juba ta tõusiski..

Inimesed, kes mind teavad, teavad ka seda, kui palju ma Kings of Leonit kuulan ja kuidas ma oskan pea kõike nendega ja nende muusikaga seostada. Talihina on väikelinn Oklahomas, kus KOLi poiste juured paiknevad ning kus nad osa oma lapsepõlvest veetsid. Laul räägib küll soovist lahkuda, sest väikelinnade elu on alati samasugune, kuid minus ja arvatavasti teisteski, kes pole seda elu kogenud tekitab see just tahtmise sinna minna. Minule seostuvad ikka selle lauluga viljapõllud ja suvised soojad päikeseloojangud. Maal käies on see üks laul, mida ma alati kuulan.

Sellel on ka videoga live-versioon, kuid see on feelingu poolest täiesti erinev.

Esimene, loodetavasti mitte viimane

Ma ei oska üldse hästi oma mõtteid kirja panna ja seetõttu üritangi seda rohkem piltides väljendada, mida need laulud minu jaoks tähendavad ja mis tundeid need minus tekitavad. Eks üritan fotod ikka enda kaameratest leida, kuid kui mul endal pole selle kõige, mida ma öelda tahan, jaoks sobivaid, siis peab pöörduma kõikvõimsa interneti poole. Suur osa piltidest on tehtud telefoniga, sest kaamerat ei kanna ma igal hetkel kaasas, küll aga telefoni. Enamik meeldejäävaid hetki tulevad aga ootamatult ning seega ka enamasti ilma kaamerata.
Mõtlesin, et see on parim lugu alustamaks uut blogi, sest avastasin loo üpris hiljuti nagu hiljuti meenus ka fakt, et pean blogi hakkama pidama.

Ma ei saa üle ega ümber sellest kui imeline see lugu on. Kohati see seostub praeguse talvise ajaga, kuid seda vaid seetõttu, et ma avastasin selle loo praegu. Samas ei saa ju vaadata mööda, et see on ka kohutavalt suvine kui koos videoga nautida.

Seal tunneb end alati nagu täitsa kodus Vahet ei ole kui külm ilm on, sinna jõuab alati

Ning vastandiks suvine roadtripi hõnguga pilt, leitud muidugi tumblrist.